See infotehnoloogiavahendite komplekt hõlmab sotsiaalkindlustuse, maksude, tööõiguse ja sisserändega seotud küsimusi seoses Euroopa Liidus (EL) tehtava kaugtööga, kui tööandja on registreeritud ühes ELi liikmesriigis, kuid töötaja teeb tööd teises ELi liikmesriigis, kasutades infotehnoloogiavahendeid.
Eurofoundi andmetel on kaugtöö töökorraldus, mille puhul tööd tehakse väljaspool tavapärast töökohta, tavaliselt väljaspool tööandja ruume, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) abil. Kaugtööle iseloomulikud tunnused on arvutite ja telekommunikatsiooni kasutamine tavapärases töökohas töötamise asemel, sellel on ajaline mõõde (väljaspool tööandja ruumide töötamise sagedus) ja füüsiline mõõde (eri kohad, kus töötajad saavad kaugtööd teha – liikuvus).[1]
See infotehnoloogiavahendite komplekt hõlmab küsimusi seoses töötajatega, kelle tööandja on registreeritud ühes Euroopa Liidu liikmesriigis, kuid kes teevad kaugtööd teises liikmesriigis. Väljaspool ELi tehtav kaugtöö ei ole siinkohal hõlmatud.
„Lähetatud töötaja“ on töötaja, kelle tööandja saadab ajutiselt teise liikmesriiki teenust osutama teenistuslepingu, kontsernisisese lähetuse või rendiagentuuri vahendusel toimuva renditöö raames.[2] Lähetatud töötaja ei ole kaugtöötaja, sest ta ei tööta enam selles liikmesriigis, kus asub tema tööandja registrijärgne asukoht või tegevuskoht, kuna ta on lähetatud välismaale konkreetse projekti või ülesande täitmiseks.
Erinevalt lähetatud töötajast jätkab kaugtöötaja täielikult tööandja heaks töötamist, kuid teeb oma tööd kaugtööna mõnes muus liikmesriigis kui see, kus asub tema tööandja, ning tavaliselt on sellel isiklik põhjus.
[1] Kaugtöö | Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Sihtasutus (europa.eu).
[2] Lähetatud töötajad – Tööhõive, sotsiaalküsimused ja kaasamine – Euroopa Komisjon (europa.eu).
Üldreegel on, et töötaja, kes töötab rohkem kui ühes liikmesriigis, kuid teostab olulise osa oma kutsetegevusest oma elukohariigis, kuulub elukohariigi sotsiaalkindlustussüsteemi alla[1].
„Oluline osa“ töötaja tegevusest on vähemalt 25% tööajast ja/või sissetulekust mõistliku ajavahemiku jooksul.[2] See määr on kehtestatud ELi õiguses ja seda kohaldatakse kõigis liikmesriikides, kuigi liikmesriigid ei pruugi seda määra täielikult ühtlustatud viisil kohaldada. Eeskätt:
Näiteks kui töötaja teostab „olulise osa“ (st vähemalt 25%) oma kutsetegevusest selles liikmesriigis, kus on tema tööandja registrijärgne asukoht või tegevuskoht, kuid teeb ülejäänud 75% ajast kaugtööd ühes või mitmes teises liikmesriigis, kohaldub talle oma tööandja liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteem.
Kui aga töötaja teeb tavaliselt „olulise osa“ oma tegevusest selles liikmesriigis, kus ta elab, ja teeb vaid aeg-ajalt kaugtööd selles liikmesriigis, kus asub tema tööandja, kohaldub töötajale elukohaliikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteem.
Näiteks kui isik töötab Hispaanias ja teeb kaugtööd vähem kui 25% ajast Portugalis, kohaldub talle Hispaania sotsiaalkindlustus. Kui aga 60% töötaja kutsetegevusest toimub Portugalis, kohaldub Portugali sotsiaalkindlustussüsteem.
[1] Komisjoni määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 13 lõike 1 punkt a.
[2] Komisjoni määruse nr 987/2009 artikli 14 lõige 8. Hindamine toimub edasiulatuvalt tulevase 12 kuu põhjal (määruse (EÜ) nr 987/2009 artikli 14 lõige 10).
Ei, eespool kirjeldatud eeskirjade kohaselt võivad kaugtöötajale korraga kohalduda ainult ühe liikmesriigi sotsiaalkindlustusalased õigusaktid. Kaugtöötajale ei saa kohalduda kahe eri liikmesriigi sotsiaalkindlustusalased õigusaktid.
See oleneb. Lühiajalise kaugtöö puhul ei ole vaja vormi A1, piisab Euroopa ravikindlustuskaardist („EHIC“). Kui aga kaugtöö muutub regulaarseks ja moodustab olulise arvu päevi aastas, peab tööandja/töötaja taotlema vormi A1.
Euroopa Komisjon on võtnud mitu meedet, et hõlbustada sotsiaalkindlustuse digitaalset koordineerimist.
Veel mitte. Siiski, kui tulevikus võetakse kasutusele ELi digiidentiteet, võime oodata dokumentide, näiteks Euroopa ravikindlustuskaardi digiversioone.
Kui kaugtöötaja viibib üle 25% ajast muus liikmesriigis kui see, kus ta töötab, siis kohalduvad selle riigi sotsiaalkindlustusalased õigusaktid, kus ta selle aja veedab.
Jah, kui töötaja suhtes hakatakse kohaldama välisriigi sotsiaalkindlustussüsteemi (st kohaldatakse muu liikmesriigi kui see, kus tööandja on registreeritud või asub, sotsiaalkindlustusalaseid õigusakte), peab tööandja end selles liikmesriigis registreerima ja maksma seal sotsiaalkindlustusmakseid.
Jah, alates 2023. aasta juulist kehtib uus mitmepoolne raamleping piiriülese kaugtöö kohta (raamleping)[1]. Lepingule alla kirjutanud riigid on loetletud siin.[2] Raamleping hõlmab EMP liikmesriike ja Šveitsi.
[1] Raamkokkulepe määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 16 lõike 1 kohaldamise kohta tavapärase piiriülese kaugtöö puhul.
[2] Allakirjutanud riigid 2024. aasta veebruari seisuga: Austria, Belgia, Horvaatia, Tšehhi Vabariik, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Liechtenstein, Luksemburg, Malta, Madalmaad, Norra, Poola, Portugal, Sloveenia, Slovakkia, Hispaania, Rootsi ja Šveits.
Raamlepingut kohaldatakse piiriüleses olukorras olevate töötajate suhtes, st nende, kes töötavad ühes liikmesriigis asuva tööandja juures, kuid elavad ja töötavad teises liikmesriigis, kui teatavad tingimused on täidetud. Mõlemad liikmesriigid peavad olema raamlepingule alla kirjutanud.
Raamleping võimaldab kaugtöötajale sotsiaalkindlustust oma tööandja riigis, kui nii tööandja kui ka töötaja/kaugtöötaja on sellega nõus. See võimalus on kättesaadav töötajatele, kes veedavad üle 25%, kuid alla 50% oma tööajast elukohaliikmesriigis, veetes suurema osa oma tööajast selles liikmesriigis, kus on tööandja asukoht.
Raamlepinguga kehtestatakse sisuliselt erand tavapärastest koordineerimisega seotud eeskirjadest, mille kohaselt kohaldatakse kaugtöötajatele (ja nende tööandjate) töötaja elukohariigi sotsiaalkindlustussüsteemi, kui töötaja teostab „olulise osa“ oma kutsetegevusest (st vähemalt 25% tööajast või saab üle 25% oma sissetulekust) selles riigis, nagu on eespool märgitud. See reegel võimaldab kaugtöötajatel veeta rohkem aega oma elukohariigis, ilma et tööandjal tekiks teises liikmesriigis kohustus maksta sotsiaalkindlustusmakseid selles riigis.
Raamleping näeb ette, et kaugtöötajal võib teatud tingimustel olla sotsiaalkindlustus selles liikmesriigis, kus on tema tööandja asukoht, mitte tema elukohaliikmesriigis. Need tingimused, mis on kumulatiivsed, on järgmised:
Pange tähele, et raamkokkulepet kohaldatakse ainult kaugtöötajate suhtes: töötajad peavad tööülesannete täitmise ajal olema tööandja töökeskkonnaga ühendatud digitaalse ühenduse (IT-ühenduse) kaudu. Raamleping ei piirdu kaugtööga kodus; tööd võib teha kõikjal elukohariigis, kui kasutatakse digiühendust.
Kui eespool nimetatud tingimused on täidetud, peab tööandja/töötaja taotlema vormi A1, mis on tõendiks, et kohaldatakse tööandja liikmesriigi sotsiaalkindlustusalaseid õigusakte. Vormi A1 taotlus tuleb esitada selles liikmesriigis, kus on tööandja asukoht.
Raamlepingut kohaldatakse alates 1. juulist 2023. Enne 1. juulit 2024 esitatud vormi A1 taotlused võivad tagasiulatuvalt kehtida ainult kuni 1. juulini 2023 (või kuni kuupäevani, mil allakirjutanud liikmesriik allkirjastas raamlepingu, kui see on pärast 1. juulit 2023), tingimusel et sotsiaalkindlustusmaksed on tasutud selles liikmesriigis, kus on tööandja asukoht. Pärast seda üleminekuperioodi (1. juulil 2024 lõppev aasta) võib vormi A1 taotlus tagasiulatuvalt kehtida ainult kuni kolm kuud.
Tulumaks ei ole ELi tasandil reguleeritud. Piiriüleste töötajate (st kaugtöötajate või lähetatud töötajate) suhtes kohaldatavad tulumaksu eeskirjad sisalduvad liikmesriikide vahelistes kahepoolsetes lepingutes.
Mõned riigid kehtestavad tulumaksust teatamise kohustuse, isegi kui makse ei ole vaja maksta. Iga kahepoolne leping annab konkreetset teavet selle kohta, millest tuleb teatada. Üldiselt tuleb teatada kaugtöötaja ülemaailmsest sissetulekust (sealhulgas sissetulekust, mis on saadud muus riigis kui elukohariik).
Üldiselt mitte, sest sellisel juhul on elukohariik ja riik, kus tööd tehakse, sama.
Kaugtöötajate suhtes kohaldatakse selle liikmesriigi tööõigust, kus tööandja asub. Üldiselt seatakse see paika tööandja ja töötaja vahelises töölepingus.
Ei, kaugtöötajatele võivad korraga kehtida ainult ühe liikmesriigi tööalased õigusaktid.
Ei, lähetatud töötajate deklaratsioon on nõutav ainult siis, kui tööandja saadab töötaja välismaale konkreetsel eesmärgil, nagu eespool on kirjeldatud.
Pärast kolmekuulist elamist teises liikmesriigis on enamikus liikmesriikides üksikisikule kohustuslik end kohalikus ametiasutuses registreerida. Täiendavat teavet riikide kohta leiate siit.
Jah. Sellisel juhul peab ELi kodaniku pereliige (st kaugtöötaja) registreerima end vastuvõtvas liikmesriigis, et saada elamisluba kui samuti selles riigis elava ELi kodaniku perekonna liige. ELi kodaniku pereliige peab end registreerima, kui ta viibib riigis üle kolme kuu.
ELi kodaniku pereliikmel on samad õigused kui ELi kodanikel, kui nad elavad koos ELi kodanikuga samas liikmesriigis. Praktikas tähendab see, et ELi kodaniku pereliikmed ei pea täitma töölubadega seotud nõudeid, kui nad elavad samas liikmesriigis kui nende ELi kodanikest pereliikmed.
Kui aga ELi kodaniku pereliige otsustab teha kaugtööd mõnes teises liikmesriigis (st elamata koos ELi kodanikust pereliikmega), ei ole tema elamisõigus enam seotud tema ELi kodaniku pereliikme staatusega. Sellisel juhul on vastus eespool esitatud küsimusele „ei“: kui ELi kodaniku pereliige teeb kaugtööd teises liikmesriigis kauem kui kolm kuud ilma ELi pereliikme saatmiseta, peab ta taotlema vastuvõtvas liikmesriigis töö- või elamisluba.
